Vanakubja kuulus pulmalaulik Miiliaugu Ann

Ann Anis, neiupõlvenimega Kaiste (1885- 1962) elas Vanakubja külas Kaasiku talus, rahvapäraselt Miiliaugul. Kõige parema ettekujutuse annavad temast ekspeditsioonipäevikud. Kuulu järgi ei saanud talle keegi vastu laias ümbruskonnas laulu poolest. Kuulus pulmanaga võis mitu päeva või nädalat järjest laulda, laulud ei saavat ikka otsa. Suur laulik polnud meile eriti lahke. Pärast palju vaeva nõudnud kohtamise saavutamist ei tahtnud laulik kuuldagi midagi laulmisest. Ta oli nimelt täielikult teadlik oma väärtusest laulikuna; see asjaolu tegigi ta kitsiks ja ülbeks. Alles kuuldud "Pulmajutu" viisi ette lauldes õnnestus laulik laulma panna. Omakandi viisi kuuldes ei kannatanud kange naisterahva veri välja ja ta pahvatas laulma. Kuuldud juttudel oli õigus: Ann Anis oli hea laulja, tema kõlav, selge ja terav sopran intoneeris väga puhtalt, eeldama sundides kõrget laulukultuuri. Ta laulu iseloomustas väga kindel rütm ja rohkete lisasilpide vahelepaigutamine. Järgnevalt laulis laulik rea ringmängulaule, keeldudes kategooriliselt vanade tavandilaulude , eriti aga pulmalaulude laulmisest. Ta oli täiesti teadlik viimaste väärtusest. 1958. aastal leidsid tema juurde tee E. ja H. Tampere. Teda oli juhatatud sellest hetkest peale, kui Mustjalga oli kanda kinnitatud. Rahva üksmeelset seletust mööda oli ta viimaste aegade kõige sõnakam ja ühes sellega kõige kuulsam pulmalaulik. Anne juurde soovitati tingimata kaasa võtta viina, mitmed inimesed pakkusid ennast sel puhul kaasa omamoodi "eeskebijateks". Kuid arvati, et väikese kingitusega ta ei lepigi. Tuppa astutud, leiti laulik tõvevoodist, kus ta oli juba lebanud nädalat kolm.Teist hingelist tal majas ei olnud, maja ise oli üksikus kohas metsa sees.Kuuldes, et ta laulude vastu tunti huvi, tuli Annel vesi silma. Rahvaluulekogujad käisid jutualgusega kui kassid ümber palava pudru, kuid siis selgus, et Ann ei ole üldse tõrges, vaid jutustab mida teab ja laulabki selili voodis oma ilusa, kõlava häälega.Oma laulusest kõneles ta: "Ma keisi pidude peel, ega ma pole viina ega õlut vöttand, keik laulasin selgest peest. Laulasin matustel ja pulmas, kui pruut läks kodunt laulatusele ja kui pruudid koduse tulid. Püüti selgitada, kust Ann on oma laulud saanud. "See oli nii ammu, vanal ajal. Siis oli meil vanu inimesi, kelle kääst ma öppisin. Mul oli noorelt see kange laulutahtmine. Siis oli sediksid vanu raamatuid ka, kus vana laulu sees oli". Anne ema ei pidanud lugu nendest lauludest, isal oli kena hääl. Ann oli käinud viis talve Vanakubja koolis. Ann kartis, et rahvaluulekogujad annavad ta laulud teiste Mustjala pulmalaulikute kätte: "Ma vöisi teile laulu ütelda mitu päeva, siis ka ei saaks nad veel otsa. Aga ma arva, et ma saa vast pulma veel. Mida ma siis laula. Nad panevad siis mul oma lauludega suu kinni". Asjaolu, et ta laulud ilmuvad "Vanas kandles", ei paistnud teda häirivat. Anne iseloom lõi laulmise ajal välja, ta tahtis kindlasti üllatada ja kedagi ikka üle trumbata. Huvitav oli vaadata, et Ann kunagi ei laulnud neid laule rahulikult istudes või seistes, vaid kohe hakkas ta tammuma ja kätega žestikuleerima. Rõhutati ka lauliku taibukust ja juurdlevat mõistust. "Vanas kandles" on Ann Aniselt 85 regilaulu varianti. Ann oli ehtne pulmalaulik.

Lühendatult H. ja E. Tampere (1985) Vana kannel V Mustjala regilaulud, Mustjala rahvalaulikutest, lk. 43- 45

Fotot Anis Annest vaata siit