Traditsioonid pärandatakse põlvest põlve
Saaremaa omapärasest ja kaunist loodusest on kirjutatud palju laule. Tema töökas rahvas on paljudele kirjanikele ja luuletajatele olnud aineks kunstiteoste loomisel. Ajast, millega tutvustab meid Aadu Hint oma raamatus „Tuuline rand“, on nüüd palju vett merre voolanud. Varem üle saare tiheda ämblikuvõrguna laotunud piiripeenrad on ammugi traktorite poolt üles küntud. Piki rannikut- Sõrve säärest Muhuni ja Vättalt Kingissepa linnani- paiknevad nüüd Saaremaa kuulsad kalurikolhoosid. Pole saarlastel enam vaja suurele maale kraavi kaevama või müüri laduma tulla. Tööd jätkub oma kodukohas igale. Halvast minevikust on jõutud juba paljugi unustada. Kuid tööka ja ausa saarerahva vanad kombed ja traditsioonid, mida pärandatakse põlvest põlve, elavad veel praegugi.
Rahvatantsijad Mustjalast
Läheme nüüd korraks Tallinna Vineeri- ja Mööblivabriku klubisse. Äsja lõppes siin riiklike klubiliste asutuste ja kolhoosiklubide rahvatantsukollektiivide ülevaatus. Tantsijad on küll tublisti väsinud, nad võiksid lahkuda, aga seda siiski ei tehta. Jäädakse saali istuma. Mis huvitavat siin siis veel toimub? Kohe saame kuulda. Teadustaja tulebki juba...“ Esineb Kingissepa rajooni Mustjala rahvamaja etnograafiline tantsurühm...“
...Ja mõne hetke pärast näemegi Mustjala vanas ja uues rahvarõivais naisi ja mehi, kes võtavad oma kohad lava ees. Kakskümmend kaks rahvatantsijat jagunevad kaheks teineteisele vastas seisvaks grupiks- pruudiväeks ning peiuväeks. Algabki kõigile pealtvaatajaile suurt huvi pakkuv, populaarne Mustjala etnograafiline rahvatants „Mustjala pulmarong“. Liigutakse ja lauldakse hästi, igaühel on oma koht ja osa teada. Kui palju pisemaid ja suuremaid pöördeid ja erisugust tantsulist tegevust. See pole enam lihtsalt tants, see on ju tõeline vanarahva pulmapidu koos kosimistseremoonia ja pidustustega peiu ja pruudi kodudes.
Pulmad algasid tollal tavaliselt pühapäeviti. Need peeti nii peigmehe kui ka pruudi kodus. Esmaspäeval sõideti pruudile järele pillide ja pulmalipu saatel. Pruudi koju oli aga raske sisse pääseda. Värava ja ukse ette olid laotud kivid, õues aga saeti puid või tehti hoolega muid töid. Sellega rõhutati pruudi juures, et siin elab töökas rahvas. Kui peiuvägi lõpuks tuppa pääses, hakati pruudiväega teineteist üle laulma. Pruuti otsivale peiuväele vastati“...Su oma siin ei olegi...“ Ja praegu kujutavadki mustjalalased pulmade seda osa. Rütmilist liikumist saadavad tantsijad lauluga. Sõnad kõlavad selgesti:
...Meil on ju raami küllalti, et söögu rahvas seliti...“ millele pruudiväest vastatatakse:
Mis sa võlu mooga võitled, mis sa kiri maaga kiitled. Sind on tehtud teki riidest, kokku aetud kotiriidest. Mine koju nõelu kotti. Paika vana palakat...
Nii püütakse peiuväes ja pruudiväes ennast kiita ning teist laita. Ja pärast, kui pruut on käes, läheb rongiks. „Pulmaliste“ hulgas tantsib ka viiekümneseitsmeaastane Jaan Kaasik. Ta ei mäletagi, kui palju kordi ta pulmarongis kaasa on löönud. Algas ta seda juba väikese poisipõnnina, kui sai ema- isaga pulma kaasa minna. Pulmarong oli siis peatantsuks. Seda tehti heinatalgutel, sünnipäevadel ning teiste pidulike sündmuste puhul, kui rohkem rahvast koos. Pulmarongiga ühendati rahvast ja virgutati lõbutsema. Rongi peale olid saanud ka taadid ja eided. Rongiga käidi toast tuppa, üle laudade ja ahjude, roniti lakka ja siit maha. Tõmmati nii, et pead märjad.
Tantsurühm üle laudade ja ahjude küll ei roni, kuid üksteisest kinni hoides liigutakse küll nii- ja teistmoodi. Kord tõmbab rong rõngana kokku, hargnedes siis jälle laiali. Kuid see on alles tantsu esimene osa. Järgneb veel pulma lõputants. On näha, et Mustjala isetegevuslased on teinud tublisti tööd. Seda tõendab ka pealtvaatajate üksmeelne aplaus. Ega ole kerge nii vaheldusrikast ja kauakestvat tantsu selgeks õppida! Ja õppida nii, et ükski asjatundjaist ei leiaks põhjust nurisemiseks. Aga tantsida Tallinnas või oma kodukülas, siin on ikkagi ju vaks vahet...
Moskvasse dekaadile
See oli käesoleva aasta algul, kui sm. Viirale Tallinnast teatati, et Mustjala pulmarong on vaja uuesti välja tuua. Hakatagu aga ruttu tegema ettevalmistusi Eesti rahvusliku kunsti dekaadiks. Olid ju Mustjala rahvatantsijad oma pulmarongiga löönud pealinnas laineid ühel varemalgi aastal. Kuid sellest oli juba tükk aega möödas. Tantsu sõnad olid juba ununenud. Kordamineku puhul saab võibolla esineda koguni Moskvas. See oleks alles midagi! Ja kes sinna ei tahaks minna? Las moskvalased ja teisedki vennasrahvad näevad oma silmaga, kuidas Saaremaal osatakse tantsida ja lõbust lugu pidada.
Algasid ettevalmistused. Nii Hildegard Viirale kui ka rahvatantsujuhile Ann Tiidusele tegi kõige rohkem muret, kust leida inimesi, kes hakkaksid pulmarongis tantsima. Kes seda oskasid, neid leidus ju külas küll ja küll.
Tulid oma abi pakkuma Ann Anis ja Liisu Plaato, kes juba rohkem kui pool sajandit tagasi olid kutsutud külalised igal pool. Nad tõid kaasa vihiku, kus neljateistkümnel leheküljel olid üles märgitud pulmarongi nalja- ja pilkelaulud. Tuli ligi seitsmekümneaastane hobustetalitaja Mare Pook, tubli töötaja ja staažiga pulmaronglane, tulid kooliõpetajad ja kolhoosnikud koos esimeha ja agronoomiga. Peagi võis harjutustega algust teha. Samal ajal seadsid Tallinnast Mustjalga jõudnud Ullo Toomi ja Helmi Tohvelmann tantsu teise osa kohalikult rahvalt saadud ainetel.
Proovid olid kaks korda nädalas, ikka kolm kuni neli tundi järjest. Iga pisemgi pööre või liigutus võeti peensusteni läbi. Kõik paistis minevat hästi. Kuid pill tuleb pika ilu järele, ütleb rahvasõna. Juba mõne aja pärast kippus nii üks kui teine harjutustest kõrvale hiilima. Vabandusi selleks leiti ja mõnikord kohe niisuguseid, et kasvõi hakka uskumagi. Et see proovidelt ära jäämine tuli just vähesest viitsimisest, ei tahaks siiski öelda. Aga rahva hulgas teati salamahti rääkida, et mõni tantsija arvanud ennast esinemiseks ükspuha kus juba küllalt küpse olevat.
Aga see, et omad vitsad peksavad valusasti ja niisugusest pahest tuleb kaugelt ringi käia, pole Mustjala rahvalgi enam teadmata. Seda kogeti nüüd Tallinnas. Asjatundjad leidsid pulmarongis ühe ja teisegi koha, kus tants veel viimistlemata. Ja soovitati hoolsamini harjutada.
Selle vastu pole Jaan Kaasikul, Marge Aabil ja teistel mustjalalastel midagi. Et lihvimist ja viimistlemist on veel küll ja küll, seda teatakse. Aga nii kui arvab Jaan, olevat edaspidi klaverisaate asemel vaja akordioniste. Klaveril polevat neid motiive, mis on akordionil. Aga vaat, kui tantsu oleks saatnud kärtspill.
Praegu pole see aga peamure. On vaja kõik sammud ja liikumine veel mitmed ja mitmed korrad hästi ja hoolikalt läbi võtta, ja nii, et kellelgi poleks enam ütlemist. Et nad seda teevad, pole kahtlust. Saarlase kange jonn on ju ammust ajast teada... Ega ilma jonni ja rammuta poleks saarerahvas suutnud oma kadakatest ja kividest kuhjatud maad põldudeks võita.
A. Äärma "Eesti kunsti ja kirjanduse dekaad Moskvas", 1956 (artikkel ümbertrükitud muutmata kujul)